Mälestades Astit

Otsisin ka äsja meie hulgast lahkunud meie kalli bobu Asti kohta pilte.... Näpud ei taha liikuda ja sõnu kirja panna, sest tunded on veel liiga tugevad. Kurb on... lähedase sellest ilmast lahkumine paneb paratamatult elu üle sügavamalt järele mõtlema. Hetkel tahan öelda vaid seda, et hoidkem ja pidagem meeles oma lähedasi, oma peret, kuulugu perekonda ema-isa ja vanavanemad ning koerad-kassid-hobused ja kas või kärnkonnad - kui nad täidavad su südame headuse ja soojusega, siis on nad kõik ühtmoodi hoidmist väärt! Mul on hea meel tõdeda, et meie peres on see nii.

Siinkohal tahan üles märkida mõned pildisalvestused Astist, mille olen viimaste aastate vältel teinud.

Maitsetaimed külvatud

Nii, nüüd võin ka uhkusega teatada, et esimene külv on tehtud. Vaadates vanaema kasvuhoonefotot Valgamaalases, olen lootusetult hiljaks jäänud, kuid ammune soov sai lõpuks täide viidud. Täna panin maha kolme sorti maitsetaimi: koriander, sidrunimeliss ja salatkress. Näis, kes neist esimesena tärkab. Plaanin maha panna veel tilli, spinatit ja basiilikut....oi ja rosmariini tahaks ka väga, kui seemneid leiaks. Topse mul jätkub, tuleb vaid seemned muretseda.

Üleeile panin mulda juurde ka nendele kahele lilletaimele, mille Killu mulle tõi esimesel külastusel Juurdeveosse. Nüüd on neil pehmem ja mõnusam pesa.


21.04.2009: külvasin õhtul maha veel peterselli, basiiliku ja aedtilli seemned. Ootused-lootused on suured!

Esimene jooksmine

Käisin täna õhtupoolikul esimest korda jooksmas sel hooajal. Viimati sai jooksmas käidud rohkem kui 10 kuud tagasi. Olin meeldivalt üllatunud, et ei väsinudki pärast 200m ära! Vastupidi, kerget väsimust hakkasin tundma alles pärast 30 minutit või nii... Sammulugeja järgi sai joostud 5km ringis, minu jaoks pole paha esimese korra kohta. Laenasin Killu käest sammulugeja nädalaks ajaks, nüüd olekski aeg see tagastada. Läksin uksest välja sooviga minna jooksma Pirita äärde või kui on endiselt liiga tuuline, siis Kadrioru parki. Väljas aga tekkis soov minna ikkagi Tehnika tänavale raudtee äärde kastaniallee alla jooksma; samasse kohta, kus eelmine aasta kogu aeg käisin. Kui varem piirdus minu marsruut Endla tänavaga, siis seekord läksin peaaegu Tehnika tänava lõpuni, sinnamaani, kus silla alt autod läbi käivad ja teisele poole raudteed minnes tuleb Ristiku peatus. Seekord jooksingi Ristiku peatusest edasi kuni ristmikuni, kus on Statoil. Mõne aja pärast võiksin näiteks Killule külla joosta =)

Eile tahtsin minna kepikõndi tegema tavapärasele Pirita rutiinile, kuid tuul oli eriti tugev, nii tugev lausa, et ei õnnestunud keppe maha panna, tuul ajas need viltu ja takerdusin nende taha. Ennelõunal oli päikeseline ilm, kuid puud olid poolenisti härmas, lumised. Just merepoolsed küljed. See oli tegelikult imeline vaatepilt. Tuule pärast läksin hoopis Kadrioru parki. Seal oli hea ja suhteliselt tuulevaikne. Avastasin uue koha, kus hakata kõndimas käima. Imestasin, et isegi pargis olid puude merepoolsed küljed lumised, samal ajal teine pool oli päikese poolt valgustatud.

Täna hommikul käisin Tallinna Nelipühi Kirikus, kuid ei jäänud teenistuse lõpuni. Nägin korraks Maid ka, tegelikult ta laulab seal ja on nähtav koguaeg, kuid rääkida ei olnud võimalik seekord.

Natukene ka tööst. Meil oli neljapäeval fotograaf külas. Esmaspäeval toob fotograaf pildid lastest lasteaeda ja siis saavad vanemad valida neile sobivad pildid. Fotograafo oli hästi tore ja lapsesõbralik, inimene, kes tõeliselt naudib oma tööd. Pisipõnnid seevastu natukene võõristasid teda, suur tume habe vist hirmutas.... Üks laps ei olnud nõus isegi meie rühmaruumist väljuma ilma minuta, kuid õnneks teadis fotograaf soovitada, kuidas pildi ikkagi ära saaks teha sedasi, et mind peale ei jääks. Istusin ise küljega pisikese tooli peal ja laps oli mu põlvedel, mänguasjad käes. Kallutasin end tahapoole ja nii saigi pilt tehtud. Teisipäeval näen ka neid pilte..... tahaks juba näha neid!

Ahjaa, mul toimusid ka nö ristsed töö juures reedel. Nimelt seesama poisike tegi kaka püksi ja õpetajaabi oli juba koju läinud õhtul. Õnneks oli ta veel mähkuga. Olen varemalt näinud mõningati, kuidas last puhastatakse dušsiga. Asi polnudki nii hull õnneks. Lastel hulgas liigub kõhuviirus ja seepärast ei ole kogu protseduur ninale kuigi meeldiv, kuid nüüd pole enam seda tunnet, et mida samas olukorras teeksin. Ilmselt oli tal see püksis juba sellal kui abi oli veel tööl, kuid kontrollisin vaid kõige pisimat, kellega oli hommikul juba probleeme. Üks poiss veel küsis mu käest: "Kes see puuksutab?!" See oli nii naljakas olukord, et üks 2-aastane küsib sedasi. Õhtuti, kui lastele tullakse järele, saab nendega ka individuaalselt rohkem vestelda ja need vestlused võivad vahepeal päris naljakad olla. Nende teadmised ju põhinevad kodustel kogemustel ja sõnavara on see, mida enamasti kodus kasutatakse. Nii et kui küsida midagi, millest nad aru ei saa, siis öeldakse mingi suvaline mõte. Näiteks, räägime söökidest kahe poisipõnniga. Üks ütleb järsku, et küpsiseid enam ei ole, kõik küpsised on küpsisepoest ära läinud! Teine ütleb, et Haapsalus on küpsiseid! Küsimuse peale, et mida talle veel meeldib süüa, saan vastuseks: "Röstsaia moosiga". Küsin siis, et kas millise moosiga - vastus: "Lusikaga!"

Soovin kõigile imeilusat kevadet! =)

Uued pildid kevadisest maakodust

Ei oskagi midagi põnevat piltidele lisada. Ütlen vaid, et oli mõnus olla maal üle pika-pika aja. Sai palju puhatud ja loomadega tegeletud. Hommikul oli tore, kui Anni tuli enne voodist üles tõusmist minu juurest läbi ja lunis pai....ning siis keskendunud pilguga jälle tagasi tagurdas. Loodus ei olnud veel üles ärganud, kuid kahvatu üldpilt on vaid näiline, sest lähemal vaatlusel peidab iga sentimeeter endas midagi põnevat ja jäädvustamist väärt. Mis sellest, et väljas oli näiliselt hall, südames oli ikka päike ja soojus ning sellest piisab enda ümbritsemiseks rõõmsate ja heade inimestega =)

Piltide kommentaariks

Võttis kaua aega, enne kui tekkis tahtmine oma blogi täiendada. Ega enam täpselt ei mäleta ka, mida tahtsin piltide kommentaariks öelda... =) Lühidalt nii palju, et olen tegelenud palju heegeldamisega viimaste nädalate jooksul ning täpsemalt öeldes pole heegeldanud enam umbes nädal aega. Põhjus lihtne - vasaku käe nimetisnäpu nahk läks paksuks ja katki. Ning tahtsin lugemise uuesti käsile võtta.
Hetkel loen ikka ilukirjandust, kuid lisaks eelnevalt nimetatud klassikutele on mul järjekord pikenenud muusikat puudutavate raamatute (üks on klahvpillidest ja teine klassikalisest muusikast ja selle ajaloost) ning selline teos nagu "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini" Esa Saarinenilt. Tegemist on väga mahuka teosega, mida tahan lugeda silmaringi laiendamise pärast. Eks ülikoolis on põgusalt puudutatud isikuid nagu näiteks Kant, Spinoza, Nietzsche jt, kuid nagu palju varem õpitugagi, ei mäleta ma loengutest palju. Igatahes ootan selle raamatu lugemist väga!
Siis olen käinud usinasti kepikõndi harrastamas. Nüüdseks on harjumuseks kujunenud, et lähen alati Pirita äärde. Nimelt võtan bussi Metodisti kirikuni, kust saab mu marsruut alguse. Need pildid Tallinna panoraamist ongi tehtud kõndimise käigus. Paraku ei õnnestu mul juba mitu päeva fotikat enam tööle saada. Ehk ongi parem, siis saan keskenduda kõndimisele! Pean mainima, et iga kord mõjub mulle väga hästi - linnud, mere hingus, muutlik ilm, sõbralikud inimesed.
Linnud - seisatan tihti, et vaadelda parte ja luikesid. Tunnen mõned luiged juba ära, tean, kus paigus enamus aja näiteks üks pruun luik patseerib. Ja need pardid, nad liiguvad-magavad 96%-liselt kahekaupa. Ja nii armas on vaadata, kuidas nad oma erkoranzide jalakestega plätserdavad madalas vees ja kratsivad kõrvu. Nende vaatlemine on nii liigutav ja toob alati naeratuse näole.
Mere hingus - iga kord on erinev. Lihtsalt mõnus on tunda tuult paitamas su nägu ja kiskumas juukseid mütsi-kapuutsi alt välja. Jah tõesti, nii mõnigi kord on üsna korralik tuul väljas, kuid vaatepilt on see-eest võrratu; lained saavad kaugusest hoogu ning jõuavad sinuni laksudes-loksudes.
Muutlik ilm - kord sajab lund, kord sajab lörtsi, kord on unustamatu päikeseloojang, kord on kõrge sillerdav päikesepaiste, kord on ehmatav udu, kord on ühtlane hall. Eelmine nädalgi oli nii, et olin just tavapärast teelõiku lõpetamas, kui märkasin Soome poolt tulevat suurt halli udupilve, mis oli Tallinna vanalinna endasse haaramas. Viis sekundit hiljem, kui ümber pöörasin, oli too sama kauge udu minuni jõudnud ja ei näinud kaugemale kui 20 meetrit. Samas oli tuul tõusnud ja külmaks läks. Ei suutnud uskuda, kui kiiresti udu minuni jõudis, nagu imeväel.
Sõbralikud inimesed - tunnen tasapisi juba järjepidevad harrastajad nägupidi ära. Mõni nädal tagasi hakkas üks jalgrattur mulle vaikselt naeratama ja nüüd tõstab juba käe tervituseks üles ja tervitab mind valjul häälel. Mul aga tuleb alati naer peale, sest tema naeratuses puudub iga teine hammas ja tema olek on üldse natukene naljakas! Siis ükskord üks vanem proua oli nii viisakas, et möödaminnes lihtsalt ütles "How do you do?!", tõlkes ehk siis "Kuidas Teil läheb?". Üks õhtu hõikas mõne meetri kauguselt üks vanem meesterahvas, suure villase mütsi ja halli habemega, et kuhu mu suusad jäid?! Ma olin temas juba peaaegu möödunud ja kuna hääl oli nagunii ära, siis kehitasin ilmekalt vaid õlgu. See oli ka naljakas =) Siis üks kord kõndisin ka, üsna tuuline oli. Vastu tuli mulle noormees, kel oli sukeldumise kostüüm seljas, süst õlgadel ja aer käes. Tema viipas aeruga juba mõne meetri eest ning hüüdis "See on palju moodsam!" Eks ta ole, kepikõnnid vist süsta vastu ikka ei saa küll =P Arvutasin välja, et 31. jaanuarist 2009 olen kepikõnnil käinud umbes 25,5 tundi. Esimesed nädalad käisin vaid korra või nii, kuid viimased nädalad tihedamini. Nii, kuidas tervis lubab.
Nimelt võitlen siin põskkoopapõletikuga. Esimesed märgid olid kaks nädalat tagasi ja vahepeal läks isegi paremaks, kuid esmaspäevast alates on parem näopool päris valus. Täna öösel oli isegu silma pilgutamine valus, nii et olin suhteliselt mures. Homme lähen perearsti juurde, kuid kõik numbrid on väljastatud ning pean lootma elavale järjekorrale. Muretsesin veel täna õhtul apteegist veel mõned ravimid ning Otrivini nina lahti tegemiseks. Seda võib vaid 3 korda päevas kasutada, kuid hetkel tundub mõju hea, nina tegi lahti ja nüüd on lootust paremini magada. Selge see, et pean esmaspäevaks terveks saama, sest töö tahab tegemist =) Ainuke, mida ikka veel proovinud pole, on küüslauk. Soolaveega nina loputamine, looduslikut tabletid ja mitte-looduslikud, sidrun, mesi, taruvaik, keedetud munad põskedele, sooja auruga oimu-nina-põskede soojendamine on kõik järele proovitud.
Egas midagi, soovin kodustele kõike paremat ja saadan kallisid kõikidele pugulojustele, eriti oma kallile Annule! Loodan südamest, et teil kõigil, kes neid ridu loevad, on kõik hästi ja päike südames!
Kalli kalli!

Imeilusat naistepäeva!

Jutu lisan hiljem, hetkel jõuan end vaid magama lohistada =)
Uute sissekanneteni!

Palju õnne meile!

Vaatasin täna televaatajana Libereci MM-i ja oh seda rõõmu - saimegi esimeseks tänu meie "suusatajate vanasse kaardiväesse" kuuluvale Andrus Veerpalule! Nõustun telekommentaatori Lembitu Kuuse kategoriseeringuga, et Andrus Veerpalu ja Jaak Mae moodustavad suustajate vana kaardiväe, kuna noortel pole veel seda kogemust kõrgete kohtade saavutamiseks. Rõõm oli kohe jälgida teleülekannet, sest siin Tallinnas oli imeilus päikeseline ilm ja käisin hommikul kepikõnnil Pirita ääres ning tunne oli juba enne võistluste jälgimist super. Jaak Mae oli samuti väga tubli, arvestades, et klassikadistantsid pole tema tugevaim külg.

Nii et mis muud kui õnne rõõmu päikest toredate saavutuste puhul ja tundke rõõmu pisikeste igapäevaste rõõmude üle! =)