Esimene jooksmine

Käisin täna õhtupoolikul esimest korda jooksmas sel hooajal. Viimati sai jooksmas käidud rohkem kui 10 kuud tagasi. Olin meeldivalt üllatunud, et ei väsinudki pärast 200m ära! Vastupidi, kerget väsimust hakkasin tundma alles pärast 30 minutit või nii... Sammulugeja järgi sai joostud 5km ringis, minu jaoks pole paha esimese korra kohta. Laenasin Killu käest sammulugeja nädalaks ajaks, nüüd olekski aeg see tagastada. Läksin uksest välja sooviga minna jooksma Pirita äärde või kui on endiselt liiga tuuline, siis Kadrioru parki. Väljas aga tekkis soov minna ikkagi Tehnika tänavale raudtee äärde kastaniallee alla jooksma; samasse kohta, kus eelmine aasta kogu aeg käisin. Kui varem piirdus minu marsruut Endla tänavaga, siis seekord läksin peaaegu Tehnika tänava lõpuni, sinnamaani, kus silla alt autod läbi käivad ja teisele poole raudteed minnes tuleb Ristiku peatus. Seekord jooksingi Ristiku peatusest edasi kuni ristmikuni, kus on Statoil. Mõne aja pärast võiksin näiteks Killule külla joosta =)

Eile tahtsin minna kepikõndi tegema tavapärasele Pirita rutiinile, kuid tuul oli eriti tugev, nii tugev lausa, et ei õnnestunud keppe maha panna, tuul ajas need viltu ja takerdusin nende taha. Ennelõunal oli päikeseline ilm, kuid puud olid poolenisti härmas, lumised. Just merepoolsed küljed. See oli tegelikult imeline vaatepilt. Tuule pärast läksin hoopis Kadrioru parki. Seal oli hea ja suhteliselt tuulevaikne. Avastasin uue koha, kus hakata kõndimas käima. Imestasin, et isegi pargis olid puude merepoolsed küljed lumised, samal ajal teine pool oli päikese poolt valgustatud.

Täna hommikul käisin Tallinna Nelipühi Kirikus, kuid ei jäänud teenistuse lõpuni. Nägin korraks Maid ka, tegelikult ta laulab seal ja on nähtav koguaeg, kuid rääkida ei olnud võimalik seekord.

Natukene ka tööst. Meil oli neljapäeval fotograaf külas. Esmaspäeval toob fotograaf pildid lastest lasteaeda ja siis saavad vanemad valida neile sobivad pildid. Fotograafo oli hästi tore ja lapsesõbralik, inimene, kes tõeliselt naudib oma tööd. Pisipõnnid seevastu natukene võõristasid teda, suur tume habe vist hirmutas.... Üks laps ei olnud nõus isegi meie rühmaruumist väljuma ilma minuta, kuid õnneks teadis fotograaf soovitada, kuidas pildi ikkagi ära saaks teha sedasi, et mind peale ei jääks. Istusin ise küljega pisikese tooli peal ja laps oli mu põlvedel, mänguasjad käes. Kallutasin end tahapoole ja nii saigi pilt tehtud. Teisipäeval näen ka neid pilte..... tahaks juba näha neid!

Ahjaa, mul toimusid ka nö ristsed töö juures reedel. Nimelt seesama poisike tegi kaka püksi ja õpetajaabi oli juba koju läinud õhtul. Õnneks oli ta veel mähkuga. Olen varemalt näinud mõningati, kuidas last puhastatakse dušsiga. Asi polnudki nii hull õnneks. Lastel hulgas liigub kõhuviirus ja seepärast ei ole kogu protseduur ninale kuigi meeldiv, kuid nüüd pole enam seda tunnet, et mida samas olukorras teeksin. Ilmselt oli tal see püksis juba sellal kui abi oli veel tööl, kuid kontrollisin vaid kõige pisimat, kellega oli hommikul juba probleeme. Üks poiss veel küsis mu käest: "Kes see puuksutab?!" See oli nii naljakas olukord, et üks 2-aastane küsib sedasi. Õhtuti, kui lastele tullakse järele, saab nendega ka individuaalselt rohkem vestelda ja need vestlused võivad vahepeal päris naljakad olla. Nende teadmised ju põhinevad kodustel kogemustel ja sõnavara on see, mida enamasti kodus kasutatakse. Nii et kui küsida midagi, millest nad aru ei saa, siis öeldakse mingi suvaline mõte. Näiteks, räägime söökidest kahe poisipõnniga. Üks ütleb järsku, et küpsiseid enam ei ole, kõik küpsised on küpsisepoest ära läinud! Teine ütleb, et Haapsalus on küpsiseid! Küsimuse peale, et mida talle veel meeldib süüa, saan vastuseks: "Röstsaia moosiga". Küsin siis, et kas millise moosiga - vastus: "Lusikaga!"

Soovin kõigile imeilusat kevadet! =)