salsa salsa salsa

Eile õhtul sai algust tehtud ammuse sooviga õppida salsat tantsima ... ja nüüd on see keerulisim osa tehtud - alustamine! Vähemalt seda arvasin enne, nüüd tean, et tantsu õppimine on tegelikult ikka üks pikk ja järjekindel protsess. Pidin algselt minema koos sõbranna Mai'ga, kuid mõned kümned minutid enne algust ta helistas, et on veel 40 minuti sõidu kaugusel Tallinnast. Soovitas mul esialgu üksi minna, et enne õpetatakse algajatele. Siis mõtlesin, et ei tohi mõtlema hakata, sest muidu ei jõuakski kohale ... võtsin südame rindu ja läksin kohale! Rahvast oli juba palju palju ja ruumi polnudki eriti ning lühikest kasvu juhendajat ees ka ei näinud. Kuid kõik sai nii hästi või halvasti kui oskasin kaasa tehtud. Pärast õpetuse osa hakkasid paarid tantsima, siis puhkasin veidi ... nahk läheb seljas märjaks juba pärast mõnda minutit! Ootasin tükk aega Maid; see oli ka vajalik aeg, jälgisin teisi nii kaua. Siis kutsusti mind tantsima, hoiatasin juba ette, et olen päris algaja ... sõna otseses mõttes =D Kuigi partner polnud minu arvates hea juhtija, panin ühe õpetuse kõrva taha pöörde tegemise kohta. Vahepeal sai Maiga tantsitud ja see oli vahva! Mai on juba 2,5 aastat tantsimas käinud ja ta on minu arvates juba päris kobe, teeb trikke ja pöördeid, kõik tuleb nii loomulikult. Hiljem kutsus üks väga hea tantsija tantsima - tema õpetas väga hästi ja koostöö sujus. Ütlesin ka, et mul esimene kord, kuid sellest polnud hullu. Lihtsamad kombinatsioonid said tehtud. Ja Bachata juures aitas ta mind suuresti, sain oma esimesest krambist üle ja nüüd ei jõua ära oodata järgmist korda!

See on juba homme, Scotland Yard Pubis. Siis kolmapäeval tahaksin võtta ülikoolis spetsiaalsed tunnid algajatele. Ja neljapäeval on salsaõhtu Infernos, endises Kolumbus Krisostomuses. Seal viimases kohas ma polegi veel käinud, kuigi koht avati päris ammu. Ise pean kindlasti õppima kodus ka, sest sammud ja erinevad tantsud vajavad kinnistamist, ära tundmist. Ülioolis sai küll põgusalt õpitud, et mis on salsa, bachata, chachacha, merengue, kuid nüüdseks on kõik ära ununenud.

See kõik on nii põnev, et magasin vaid 5 tundi ja uni läks ära. Sedasi siin kirjutangi nii hommikul mõttega, et kui ära väsin, siis võin ju magama uuesti minna iga kell. Tahaksin loota, et mul jätkub järjepidevust sellega tegeleda, sest tants annab väga palju positiivset laengut. Minu jaoks on kogu see asi täiesti uus ja kartsin alguses kohutavalt .... minnes mõtlesin, et kas ikka lähen, süda puperdas, sest ei oska ju tantsida üldse siiani. Aga mul on super hea meel, et lävepakk on ületatud =)

Nädala teisel poolel aga juba maale ja koos Kerdaga. Tahtsin küll mõned päevad varem minna, kuid mind tabas tantsupalavik ja nüüd pean mõned korrad veel end proovile panema, enne kui maale lähen. Ma ikka ei suuda uskuda, et Kerda tuleb ja saab teda näha ja kallistada ... tema ju meie rõõmupall! Ootan väga!
Ja vihmane on ka, nii et aias sonkida oleks üsna mudane. Loodan tegelikult enda toa ehitamisel ka käe külge panna juba sel nädalavahetusel.

Mis muud kui .... päikest südameisse ja naeratus huulile!

Palju õnne armas Anni!

Täna on minu armsakesel Annul sünnipäev. Aeg lendab kiiresti-kiiresti ning täna on juba tema 9. sünnipäev. Kahjuks ei saa ise temaga sel päeval olla, kuid kingitus ootab teda juba ammu ja järgmine nädal näeme!

Lisan siinkohal väikese pildigalerii Annu kohta tema enda kommentaaridega =D

PALJU ÕNNE JA KALLISID JA KUTSUMAIUST SULLE!

Natuke nalja.... kes vähegi inglise keelest aru saab, siis vaadake kindlasti!

Maal mai alguses

Postitan siinkohal meenutused kolmest maal oldud päevast. Polnud kuigi pikk aeg, kuid Tallinna korteris uksest sisse astudes tekkis tunne, et keeraks osa ringi ja läheks tagasi. Nüüd on ilusad ilmad ka ning suhteliselt raske on häälestada end töö peale. Selle töö peale, mis leiva laua peale toob. Praegu on tuju teistmoodi töö jaoks, näiteks kaevasime Killuga metsa all üks päev. Ootan juba järgmist korda, mil saaks kauem koha peal olla. Siin Tallinnas hakkavad mu akna all olevad kastanid mõnede päevade pärast õitsema. Arvestades tänast peaks see kiiremini toimuma, sest üle pika aja saatis ilmamees meile paduvihma. Olin töö juures tol hetkel ja arvasin, et rahet sajab, kuna vihmahoog oli nii tugev, et tänavad lausa ujusid ja vahutasid suurest veest. Egas midagi... jõudu kõigile kevadise külmetusega toime tulemiseks, kui see peaks kimbutama ning muidugi nautige sooja päikest nii palju kui saate!

Mälestades Astit

Otsisin ka äsja meie hulgast lahkunud meie kalli bobu Asti kohta pilte.... Näpud ei taha liikuda ja sõnu kirja panna, sest tunded on veel liiga tugevad. Kurb on... lähedase sellest ilmast lahkumine paneb paratamatult elu üle sügavamalt järele mõtlema. Hetkel tahan öelda vaid seda, et hoidkem ja pidagem meeles oma lähedasi, oma peret, kuulugu perekonda ema-isa ja vanavanemad ning koerad-kassid-hobused ja kas või kärnkonnad - kui nad täidavad su südame headuse ja soojusega, siis on nad kõik ühtmoodi hoidmist väärt! Mul on hea meel tõdeda, et meie peres on see nii.

Siinkohal tahan üles märkida mõned pildisalvestused Astist, mille olen viimaste aastate vältel teinud.

Maitsetaimed külvatud

Nii, nüüd võin ka uhkusega teatada, et esimene külv on tehtud. Vaadates vanaema kasvuhoonefotot Valgamaalases, olen lootusetult hiljaks jäänud, kuid ammune soov sai lõpuks täide viidud. Täna panin maha kolme sorti maitsetaimi: koriander, sidrunimeliss ja salatkress. Näis, kes neist esimesena tärkab. Plaanin maha panna veel tilli, spinatit ja basiilikut....oi ja rosmariini tahaks ka väga, kui seemneid leiaks. Topse mul jätkub, tuleb vaid seemned muretseda.

Üleeile panin mulda juurde ka nendele kahele lilletaimele, mille Killu mulle tõi esimesel külastusel Juurdeveosse. Nüüd on neil pehmem ja mõnusam pesa.


21.04.2009: külvasin õhtul maha veel peterselli, basiiliku ja aedtilli seemned. Ootused-lootused on suured!

Esimene jooksmine

Käisin täna õhtupoolikul esimest korda jooksmas sel hooajal. Viimati sai jooksmas käidud rohkem kui 10 kuud tagasi. Olin meeldivalt üllatunud, et ei väsinudki pärast 200m ära! Vastupidi, kerget väsimust hakkasin tundma alles pärast 30 minutit või nii... Sammulugeja järgi sai joostud 5km ringis, minu jaoks pole paha esimese korra kohta. Laenasin Killu käest sammulugeja nädalaks ajaks, nüüd olekski aeg see tagastada. Läksin uksest välja sooviga minna jooksma Pirita äärde või kui on endiselt liiga tuuline, siis Kadrioru parki. Väljas aga tekkis soov minna ikkagi Tehnika tänavale raudtee äärde kastaniallee alla jooksma; samasse kohta, kus eelmine aasta kogu aeg käisin. Kui varem piirdus minu marsruut Endla tänavaga, siis seekord läksin peaaegu Tehnika tänava lõpuni, sinnamaani, kus silla alt autod läbi käivad ja teisele poole raudteed minnes tuleb Ristiku peatus. Seekord jooksingi Ristiku peatusest edasi kuni ristmikuni, kus on Statoil. Mõne aja pärast võiksin näiteks Killule külla joosta =)

Eile tahtsin minna kepikõndi tegema tavapärasele Pirita rutiinile, kuid tuul oli eriti tugev, nii tugev lausa, et ei õnnestunud keppe maha panna, tuul ajas need viltu ja takerdusin nende taha. Ennelõunal oli päikeseline ilm, kuid puud olid poolenisti härmas, lumised. Just merepoolsed küljed. See oli tegelikult imeline vaatepilt. Tuule pärast läksin hoopis Kadrioru parki. Seal oli hea ja suhteliselt tuulevaikne. Avastasin uue koha, kus hakata kõndimas käima. Imestasin, et isegi pargis olid puude merepoolsed küljed lumised, samal ajal teine pool oli päikese poolt valgustatud.

Täna hommikul käisin Tallinna Nelipühi Kirikus, kuid ei jäänud teenistuse lõpuni. Nägin korraks Maid ka, tegelikult ta laulab seal ja on nähtav koguaeg, kuid rääkida ei olnud võimalik seekord.

Natukene ka tööst. Meil oli neljapäeval fotograaf külas. Esmaspäeval toob fotograaf pildid lastest lasteaeda ja siis saavad vanemad valida neile sobivad pildid. Fotograafo oli hästi tore ja lapsesõbralik, inimene, kes tõeliselt naudib oma tööd. Pisipõnnid seevastu natukene võõristasid teda, suur tume habe vist hirmutas.... Üks laps ei olnud nõus isegi meie rühmaruumist väljuma ilma minuta, kuid õnneks teadis fotograaf soovitada, kuidas pildi ikkagi ära saaks teha sedasi, et mind peale ei jääks. Istusin ise küljega pisikese tooli peal ja laps oli mu põlvedel, mänguasjad käes. Kallutasin end tahapoole ja nii saigi pilt tehtud. Teisipäeval näen ka neid pilte..... tahaks juba näha neid!

Ahjaa, mul toimusid ka nö ristsed töö juures reedel. Nimelt seesama poisike tegi kaka püksi ja õpetajaabi oli juba koju läinud õhtul. Õnneks oli ta veel mähkuga. Olen varemalt näinud mõningati, kuidas last puhastatakse dušsiga. Asi polnudki nii hull õnneks. Lastel hulgas liigub kõhuviirus ja seepärast ei ole kogu protseduur ninale kuigi meeldiv, kuid nüüd pole enam seda tunnet, et mida samas olukorras teeksin. Ilmselt oli tal see püksis juba sellal kui abi oli veel tööl, kuid kontrollisin vaid kõige pisimat, kellega oli hommikul juba probleeme. Üks poiss veel küsis mu käest: "Kes see puuksutab?!" See oli nii naljakas olukord, et üks 2-aastane küsib sedasi. Õhtuti, kui lastele tullakse järele, saab nendega ka individuaalselt rohkem vestelda ja need vestlused võivad vahepeal päris naljakad olla. Nende teadmised ju põhinevad kodustel kogemustel ja sõnavara on see, mida enamasti kodus kasutatakse. Nii et kui küsida midagi, millest nad aru ei saa, siis öeldakse mingi suvaline mõte. Näiteks, räägime söökidest kahe poisipõnniga. Üks ütleb järsku, et küpsiseid enam ei ole, kõik küpsised on küpsisepoest ära läinud! Teine ütleb, et Haapsalus on küpsiseid! Küsimuse peale, et mida talle veel meeldib süüa, saan vastuseks: "Röstsaia moosiga". Küsin siis, et kas millise moosiga - vastus: "Lusikaga!"

Soovin kõigile imeilusat kevadet! =)

Uued pildid kevadisest maakodust

Ei oskagi midagi põnevat piltidele lisada. Ütlen vaid, et oli mõnus olla maal üle pika-pika aja. Sai palju puhatud ja loomadega tegeletud. Hommikul oli tore, kui Anni tuli enne voodist üles tõusmist minu juurest läbi ja lunis pai....ning siis keskendunud pilguga jälle tagasi tagurdas. Loodus ei olnud veel üles ärganud, kuid kahvatu üldpilt on vaid näiline, sest lähemal vaatlusel peidab iga sentimeeter endas midagi põnevat ja jäädvustamist väärt. Mis sellest, et väljas oli näiliselt hall, südames oli ikka päike ja soojus ning sellest piisab enda ümbritsemiseks rõõmsate ja heade inimestega =)

Piltide kommentaariks

Võttis kaua aega, enne kui tekkis tahtmine oma blogi täiendada. Ega enam täpselt ei mäleta ka, mida tahtsin piltide kommentaariks öelda... =) Lühidalt nii palju, et olen tegelenud palju heegeldamisega viimaste nädalate jooksul ning täpsemalt öeldes pole heegeldanud enam umbes nädal aega. Põhjus lihtne - vasaku käe nimetisnäpu nahk läks paksuks ja katki. Ning tahtsin lugemise uuesti käsile võtta.
Hetkel loen ikka ilukirjandust, kuid lisaks eelnevalt nimetatud klassikutele on mul järjekord pikenenud muusikat puudutavate raamatute (üks on klahvpillidest ja teine klassikalisest muusikast ja selle ajaloost) ning selline teos nagu "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini" Esa Saarinenilt. Tegemist on väga mahuka teosega, mida tahan lugeda silmaringi laiendamise pärast. Eks ülikoolis on põgusalt puudutatud isikuid nagu näiteks Kant, Spinoza, Nietzsche jt, kuid nagu palju varem õpitugagi, ei mäleta ma loengutest palju. Igatahes ootan selle raamatu lugemist väga!
Siis olen käinud usinasti kepikõndi harrastamas. Nüüdseks on harjumuseks kujunenud, et lähen alati Pirita äärde. Nimelt võtan bussi Metodisti kirikuni, kust saab mu marsruut alguse. Need pildid Tallinna panoraamist ongi tehtud kõndimise käigus. Paraku ei õnnestu mul juba mitu päeva fotikat enam tööle saada. Ehk ongi parem, siis saan keskenduda kõndimisele! Pean mainima, et iga kord mõjub mulle väga hästi - linnud, mere hingus, muutlik ilm, sõbralikud inimesed.
Linnud - seisatan tihti, et vaadelda parte ja luikesid. Tunnen mõned luiged juba ära, tean, kus paigus enamus aja näiteks üks pruun luik patseerib. Ja need pardid, nad liiguvad-magavad 96%-liselt kahekaupa. Ja nii armas on vaadata, kuidas nad oma erkoranzide jalakestega plätserdavad madalas vees ja kratsivad kõrvu. Nende vaatlemine on nii liigutav ja toob alati naeratuse näole.
Mere hingus - iga kord on erinev. Lihtsalt mõnus on tunda tuult paitamas su nägu ja kiskumas juukseid mütsi-kapuutsi alt välja. Jah tõesti, nii mõnigi kord on üsna korralik tuul väljas, kuid vaatepilt on see-eest võrratu; lained saavad kaugusest hoogu ning jõuavad sinuni laksudes-loksudes.
Muutlik ilm - kord sajab lund, kord sajab lörtsi, kord on unustamatu päikeseloojang, kord on kõrge sillerdav päikesepaiste, kord on ehmatav udu, kord on ühtlane hall. Eelmine nädalgi oli nii, et olin just tavapärast teelõiku lõpetamas, kui märkasin Soome poolt tulevat suurt halli udupilve, mis oli Tallinna vanalinna endasse haaramas. Viis sekundit hiljem, kui ümber pöörasin, oli too sama kauge udu minuni jõudnud ja ei näinud kaugemale kui 20 meetrit. Samas oli tuul tõusnud ja külmaks läks. Ei suutnud uskuda, kui kiiresti udu minuni jõudis, nagu imeväel.
Sõbralikud inimesed - tunnen tasapisi juba järjepidevad harrastajad nägupidi ära. Mõni nädal tagasi hakkas üks jalgrattur mulle vaikselt naeratama ja nüüd tõstab juba käe tervituseks üles ja tervitab mind valjul häälel. Mul aga tuleb alati naer peale, sest tema naeratuses puudub iga teine hammas ja tema olek on üldse natukene naljakas! Siis ükskord üks vanem proua oli nii viisakas, et möödaminnes lihtsalt ütles "How do you do?!", tõlkes ehk siis "Kuidas Teil läheb?". Üks õhtu hõikas mõne meetri kauguselt üks vanem meesterahvas, suure villase mütsi ja halli habemega, et kuhu mu suusad jäid?! Ma olin temas juba peaaegu möödunud ja kuna hääl oli nagunii ära, siis kehitasin ilmekalt vaid õlgu. See oli ka naljakas =) Siis üks kord kõndisin ka, üsna tuuline oli. Vastu tuli mulle noormees, kel oli sukeldumise kostüüm seljas, süst õlgadel ja aer käes. Tema viipas aeruga juba mõne meetri eest ning hüüdis "See on palju moodsam!" Eks ta ole, kepikõnnid vist süsta vastu ikka ei saa küll =P Arvutasin välja, et 31. jaanuarist 2009 olen kepikõnnil käinud umbes 25,5 tundi. Esimesed nädalad käisin vaid korra või nii, kuid viimased nädalad tihedamini. Nii, kuidas tervis lubab.
Nimelt võitlen siin põskkoopapõletikuga. Esimesed märgid olid kaks nädalat tagasi ja vahepeal läks isegi paremaks, kuid esmaspäevast alates on parem näopool päris valus. Täna öösel oli isegu silma pilgutamine valus, nii et olin suhteliselt mures. Homme lähen perearsti juurde, kuid kõik numbrid on väljastatud ning pean lootma elavale järjekorrale. Muretsesin veel täna õhtul apteegist veel mõned ravimid ning Otrivini nina lahti tegemiseks. Seda võib vaid 3 korda päevas kasutada, kuid hetkel tundub mõju hea, nina tegi lahti ja nüüd on lootust paremini magada. Selge see, et pean esmaspäevaks terveks saama, sest töö tahab tegemist =) Ainuke, mida ikka veel proovinud pole, on küüslauk. Soolaveega nina loputamine, looduslikut tabletid ja mitte-looduslikud, sidrun, mesi, taruvaik, keedetud munad põskedele, sooja auruga oimu-nina-põskede soojendamine on kõik järele proovitud.
Egas midagi, soovin kodustele kõike paremat ja saadan kallisid kõikidele pugulojustele, eriti oma kallile Annule! Loodan südamest, et teil kõigil, kes neid ridu loevad, on kõik hästi ja päike südames!
Kalli kalli!

Imeilusat naistepäeva!

Jutu lisan hiljem, hetkel jõuan end vaid magama lohistada =)
Uute sissekanneteni!

Palju õnne meile!

Vaatasin täna televaatajana Libereci MM-i ja oh seda rõõmu - saimegi esimeseks tänu meie "suusatajate vanasse kaardiväesse" kuuluvale Andrus Veerpalule! Nõustun telekommentaatori Lembitu Kuuse kategoriseeringuga, et Andrus Veerpalu ja Jaak Mae moodustavad suustajate vana kaardiväe, kuna noortel pole veel seda kogemust kõrgete kohtade saavutamiseks. Rõõm oli kohe jälgida teleülekannet, sest siin Tallinnas oli imeilus päikeseline ilm ja käisin hommikul kepikõnnil Pirita ääres ning tunne oli juba enne võistluste jälgimist super. Jaak Mae oli samuti väga tubli, arvestades, et klassikadistantsid pole tema tugevaim külg.

Nii et mis muud kui õnne rõõmu päikest toredate saavutuste puhul ja tundke rõõmu pisikeste igapäevaste rõõmude üle! =)

Maal

Sai üle pika aja maal käidud. Reedel läksin. Minu üllatuseks oli Anni isaga Tartusse mulle vastu tulnud. Pärast turul käimist sai kodutee ette võetud. Annu oli nii rõõmus, lausa naeris... kuid pika peale tuli maanteel sõites uni peale. Sõidu peal ta aga ei lama, vaid tukub püstijalu.

Õhtupoole käisin esimest korda üle.... vahest 7 aasta.. suusatamas, kodu põldude peal. Seal sai nähtud mitmete loomade jälgi lume peal. Pätu käis kõik see aeg minuga kaasas. Tegin kaks tiiru ümber Kanalataguse tiigi... Pätu püsib kannul, kuid arusaamatu pilk silmis, et mida sa tiirutad. Lasin siis sealt suurest mäest alla... Pätu kannul, keel juba vestil... lasin kolmandat korda mäest alla, Pätu oli koju ära läinud. Arusaadav, väiksele koerakesele ei mahtunud pähe, et miks ta koju juba ei lähe. Järgnesin talle üsna pea =)
Põllu peal pole ikka õige asi suustada, tunnetus kaob ära ja kunagi ei tea, mis mutimullahunnik peidab end. Eile kutsusin isa kaasa ja läksime Tartu Maratoni raja peale, Palule. Isa üritas suuski määrida küll, et mingisugunegi pidamine oleks, kuid eriti abi polnud. Esialgu tundus kõik nii raske, igale poole libisesid suusad ja mõne aja pärast hakkas lumi talla alla kinni jääma. Kuid tagasitulek... oi, see oli vahva! Praktiliselt terve aja ainult libises ilma hoogu lükkamata. See oli mõnus ja samas ka väsitav, sest jalalihased on üsna treenimata. Jõudsime auto juurde, siis tegin ettepaneku veel sõita, kuid mitte nii kaugele enam. Mõeldud, tehtud! Kui oleks siin Tallinnas ka lähedal hea rada ja lund, siis käiks mitu korda nädalas kindlasti suusatamas.

Mida veel tegin maal.... veel sai hästi palju heegeldatud, palju raamatut loetud. Bussi peal sai täna konkreetne raamat lõpetatud ka. Enne maalt lahkumist sai kook ka ahju pandud, nii et kui vanemad õhtul koju maabusid, said nad sel hea maitsta lasta. Eile küpsetasin pooliku forelli ohtra maitseainega. See tuli päris mõnusa mekiga, siinjuures tänud Killule hea mõtte eest! Eks ta ise teab, mis maitsest jutt on =P
Pärast ühe raamatuteseeria lugemist on järjekorras aga raamat "The Mozart Conspiracy" by Scott Mariani. Ootan selle raamatu aega, sest olen lugenud Mozarti biograafia, vaadanud filmi.

Praegu aga käib ETV-s Hedvig Hansoni kontsert, kus mängib ka Kristjan. Lõpetan patramise ja naudime head eesti muusikat!

Neljapäev

Hommikul oli mõnus ärgata, ei pidanud kella 7-ks hommikul tööl olema. Paar eelmist päeva on pea hell olnud, nii et nautisin mitte-kiirustamise tunnet. Tegin telku lahti ja nägin Terevisiooni korduse lõppu, kus oli Päevalehes uudis õpetajate palkate vähendamisest. Eile töö juures oli rahulikum õhk just seepärast, et üks õpetajatest kuulis uudisest, et õpetajate palk on tõstetud 8%. Ja nüüd täna esimese asjana kuulda uudist, et meie palku vähendatakse, tegi mind väga murelikuks. Võtsin siis online Päevalehe vastava artikli lahti, kuid see ei andnud ka konkreetset vastust. Eks näis, parem on praegu mitte ennetada ja oodata kindel uudis ära.



Vaatamata pilvisele ja sombusele ilmale tuli akna taha mul üks
linnuke peesitama. Piinlik küll, kuid ei teagi, kas tegemist oli kuldnokaga?
Hästi armas puhevil kollanokk-väikseke oli.


Siis käisin täna kepikõnnil Pirita ääres. Sõitsin trammiga Koidula peatusesse (enne Kadriorgu) ja sealt kõndisin Kadrioru Spordiklubi juurest algavale rajale, mis viib Viimsisse välja. Alguses oli tee jäine, siis pidin kummist otsikud keppidel otsast ära võtma, kuid lume-jäävabal teel panin need otsa tagasi, muidu on põrutus liiga suur ja kepid põrkuvad maapinnalt tagasi. Sedasi ei tule kõnnist midagi välja. Võtsin fotika ka kaasa ja läksin kuni Pirita Top Spa-ni välja, tehes mõned klõpsud. Kuna fotikas hakkas jukerdama (oletan, et patareid said jälle läbi), siis tagasiteel sain keskenduda ainult kõndimisele. Ahvatlusi, mida jäädvustada, oli mitmeid, kuid tehnika otsustas seekord tumm olla.
Siinkohal panen üles ka need vaated, mida kogesin tänasel teekonnal. Aga....hmmm....ma ei teagi veel, kuidas neid üles laadida sedasi, et pildid vahelduvad ise... uurin järgi =)
....aitäh, Killu!

Teine

Sain just hakkama teise mäkerdusega. See võttis pool tundi aega. Arvan, et selliseid mäkerdusi tuleb mul veel kümneid-kümneid, enne kui midagi asjalikumat hakkab käe all kuju võtma =D. Varusin eile kunstipoest üht-teist, nii et kui tuhin peale tuleb, ei peaks vahenditest nii pea puudu tulema. Esialgu oli poes tunne nagu väikesel lapsel kommipoes... tuleb tunnistada, et ka nagu suurtel, eesotsas minuga.... kuid hea oleks säilitada kaine mõistus ja vähehaaval pihta hakata, õppida tundma erinevaid tehnikaid, materjale. Nagu öeldakse - suur tükk ajab suu lõhki... või kuidas see ütlus oligi?

Kerda-pisik

Tahaks loota, et nakatusin lõppude lõpuks ka Kerda-pisikuga. Võtsin uuesti pliiatsi kätte üle...vähemalt 7 aasta. Proovin, vaatan, katsetan... siin siis essa katsetus. Ei proovinudki viimistleda, proportsioonid said nagunii veidi valed.

Kepikõnd

Nonii, siinkohal lühike ülesmärge, et sain täna õhtul uhkeks kõnnikeppide omanikuks. Esimene lühike tiiruke ka tehtud, kuid pärast 15-minutilist krõbedas talvekülmas viibimist hakkasid sõrmed külmetama, mistõttu keerasin otsa ringi kodu poole. Järgmine kord lähen labakinnastega. Kokku sai aga tubli pool tundi väljas oldud. Tunne oli väga hea, mis sellest et meenutasin alguses katkist robotit - ei saanud õiget rütmi kohe kätte, jalad-käed ei teinud koostööd, kuid need raskused said ületatud pärast paari üllatavat kiiret minutit. Siit ka väike soovitus kõigile alustajatele, et pange randmed tööle ja laske need lõdvaks, siis on hulga lihtsam! Eks see tule kõigil loomulikult harrastuse käigus ka =)
Ah et kus ma kõndimas käisin? Avastan esialgu kodukoha tänavaid, lähen Juurdeveo tänavalt Türi tänavale, kus on palju angaare, tööriistapoode ja ladusid. Jõuan Kalevi kommipoe juurde Pärnu mnt ääres, sealt võtan suuna Järve keskuse poole. Üks õhtu jalutasin niisama Järve keskuse juurde, see võttis vaid pool tundi aega. Õhtuti on rahulikum marsruuti ette võtta, siis ei sõida nii palju suuri kaubaautosid ja ei pea jäisel kõnniteel siblama. Kui homme aga on sama ilus ilm, siis lähen ehk juba päevasel ajal.
Ahjaa, keppide ostuga kaasnes ka naljakas vaheseik. Kepid käes, Viru keskuses bussi peale minekul tuli buss teismelisi lapsi täis. Viimasel hetkel jooksid ustest sisse veel kaks hevimetali stiilis noormeest, kes ehk olid vaevu 20-aastased. Üllataval kombel vajutas bussijuht kohe pärast uste kinniminekut gaasipedaali põhja ja Tivoli-tuur võis alata. Kes vähegi teab seda väikest tõusu Viru keskuse bussiterminalist välja ja pööret vasakule Viru tänava suunas, oskab ette kujutada seda tralli - jõudsin vaevu käetoest kinni hoida, et üldse kuidagi püsti püsida. Mõned väiksemad lendasid sõna otseses mõttes bussis ringi, õnnelikumad haarasid laes rippuvatest käehoidjatest. Need kaks rullnokka siis hõiskasidki, et vaat kus sattusime Tivolisse. Oh neil kiljumisi ja kisa, kuid see kõik oli nii uskumatu, et võttis ka mul suu naerumuigele... =P