Tuesday, April 14
Uued pildid kevadisest maakodust
Ei oskagi midagi põnevat piltidele lisada. Ütlen vaid, et oli mõnus olla maal üle pika-pika aja. Sai palju puhatud ja loomadega tegeletud. Hommikul oli tore, kui Anni tuli enne voodist üles tõusmist minu juurest läbi ja lunis pai....ning siis keskendunud pilguga jälle tagasi tagurdas. Loodus ei olnud veel üles ärganud, kuid kahvatu üldpilt on vaid näiline, sest lähemal vaatlusel peidab iga sentimeeter endas midagi põnevat ja jäädvustamist väärt. Mis sellest, et väljas oli näiliselt hall, südames oli ikka päike ja soojus ning sellest piisab enda ümbritsemiseks rõõmsate ja heade inimestega =)
Thursday, March 19
Piltide kommentaariks
Võttis kaua aega, enne kui tekkis tahtmine oma blogi täiendada. Ega enam täpselt ei mäleta ka, mida tahtsin piltide kommentaariks öelda... =) Lühidalt nii palju, et olen tegelenud palju heegeldamisega viimaste nädalate jooksul ning täpsemalt öeldes pole heegeldanud enam umbes nädal aega. Põhjus lihtne - vasaku käe nimetisnäpu nahk läks paksuks ja katki. Ning tahtsin lugemise uuesti käsile võtta.
Hetkel loen ikka ilukirjandust, kuid lisaks eelnevalt nimetatud klassikutele on mul järjekord pikenenud muusikat puudutavate raamatute (üks on klahvpillidest ja teine klassikalisest muusikast ja selle ajaloost) ning selline teos nagu "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini" Esa Saarinenilt. Tegemist on väga mahuka teosega, mida tahan lugeda silmaringi laiendamise pärast. Eks ülikoolis on põgusalt puudutatud isikuid nagu näiteks Kant, Spinoza, Nietzsche jt, kuid nagu palju varem õpitugagi, ei mäleta ma loengutest palju. Igatahes ootan selle raamatu lugemist väga!
Siis olen käinud usinasti kepikõndi harrastamas. Nüüdseks on harjumuseks kujunenud, et lähen alati Pirita äärde. Nimelt võtan bussi Metodisti kirikuni, kust saab mu marsruut alguse. Need pildid Tallinna panoraamist ongi tehtud kõndimise käigus. Paraku ei õnnestu mul juba mitu päeva fotikat enam tööle saada. Ehk ongi parem, siis saan keskenduda kõndimisele! Pean mainima, et iga kord mõjub mulle väga hästi - linnud, mere hingus, muutlik ilm, sõbralikud inimesed.
Linnud - seisatan tihti, et vaadelda parte ja luikesid. Tunnen mõned luiged juba ära, tean, kus paigus enamus aja näiteks üks pruun luik patseerib. Ja need pardid, nad liiguvad-magavad 96%-liselt kahekaupa. Ja nii armas on vaadata, kuidas nad oma erkoranzide jalakestega plätserdavad madalas vees ja kratsivad kõrvu. Nende vaatlemine on nii liigutav ja toob alati naeratuse näole.
Mere hingus - iga kord on erinev. Lihtsalt mõnus on tunda tuult paitamas su nägu ja kiskumas juukseid mütsi-kapuutsi alt välja. Jah tõesti, nii mõnigi kord on üsna korralik tuul väljas, kuid vaatepilt on see-eest võrratu; lained saavad kaugusest hoogu ning jõuavad sinuni laksudes-loksudes.
Muutlik ilm - kord sajab lund, kord sajab lörtsi, kord on unustamatu päikeseloojang, kord on kõrge sillerdav päikesepaiste, kord on ehmatav udu, kord on ühtlane hall. Eelmine nädalgi oli nii, et olin just tavapärast teelõiku lõpetamas, kui märkasin Soome poolt tulevat suurt halli udupilve, mis oli Tallinna vanalinna endasse haaramas. Viis sekundit hiljem, kui ümber pöörasin, oli too sama kauge udu minuni jõudnud ja ei näinud kaugemale kui 20 meetrit. Samas oli tuul tõusnud ja külmaks läks. Ei suutnud uskuda, kui kiiresti udu minuni jõudis, nagu imeväel.
Sõbralikud inimesed - tunnen tasapisi juba järjepidevad harrastajad nägupidi ära. Mõni nädal tagasi hakkas üks jalgrattur mulle vaikselt naeratama ja nüüd tõstab juba käe tervituseks üles ja tervitab mind valjul häälel. Mul aga tuleb alati naer peale, sest tema naeratuses puudub iga teine hammas ja tema olek on üldse natukene naljakas! Siis ükskord üks vanem proua oli nii viisakas, et möödaminnes lihtsalt ütles "How do you do?!", tõlkes ehk siis "Kuidas Teil läheb?". Üks õhtu hõikas mõne meetri kauguselt üks vanem meesterahvas, suure villase mütsi ja halli habemega, et kuhu mu suusad jäid?! Ma olin temas juba peaaegu möödunud ja kuna hääl oli nagunii ära, siis kehitasin ilmekalt vaid õlgu. See oli ka naljakas =) Siis üks kord kõndisin ka, üsna tuuline oli. Vastu tuli mulle noormees, kel oli sukeldumise kostüüm seljas, süst õlgadel ja aer käes. Tema viipas aeruga juba mõne meetri eest ning hüüdis "See on palju moodsam!" Eks ta ole, kepikõnnid vist süsta vastu ikka ei saa küll =P Arvutasin välja, et 31. jaanuarist 2009 olen kepikõnnil käinud umbes 25,5 tundi. Esimesed nädalad käisin vaid korra või nii, kuid viimased nädalad tihedamini. Nii, kuidas tervis lubab.
Nimelt võitlen siin põskkoopapõletikuga. Esimesed märgid olid kaks nädalat tagasi ja vahepeal läks isegi paremaks, kuid esmaspäevast alates on parem näopool päris valus. Täna öösel oli isegu silma pilgutamine valus, nii et olin suhteliselt mures. Homme lähen perearsti juurde, kuid kõik numbrid on väljastatud ning pean lootma elavale järjekorrale. Muretsesin veel täna õhtul apteegist veel mõned ravimid ning Otrivini nina lahti tegemiseks. Seda võib vaid 3 korda päevas kasutada, kuid hetkel tundub mõju hea, nina tegi lahti ja nüüd on lootust paremini magada. Selge see, et pean esmaspäevaks terveks saama, sest töö tahab tegemist =) Ainuke, mida ikka veel proovinud pole, on küüslauk. Soolaveega nina loputamine, looduslikut tabletid ja mitte-looduslikud, sidrun, mesi, taruvaik, keedetud munad põskedele, sooja auruga oimu-nina-põskede soojendamine on kõik järele proovitud.
Egas midagi, soovin kodustele kõike paremat ja saadan kallisid kõikidele pugulojustele, eriti oma kallile Annule! Loodan südamest, et teil kõigil, kes neid ridu loevad, on kõik hästi ja päike südames!
Kalli kalli!
Hetkel loen ikka ilukirjandust, kuid lisaks eelnevalt nimetatud klassikutele on mul järjekord pikenenud muusikat puudutavate raamatute (üks on klahvpillidest ja teine klassikalisest muusikast ja selle ajaloost) ning selline teos nagu "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini" Esa Saarinenilt. Tegemist on väga mahuka teosega, mida tahan lugeda silmaringi laiendamise pärast. Eks ülikoolis on põgusalt puudutatud isikuid nagu näiteks Kant, Spinoza, Nietzsche jt, kuid nagu palju varem õpitugagi, ei mäleta ma loengutest palju. Igatahes ootan selle raamatu lugemist väga!
Siis olen käinud usinasti kepikõndi harrastamas. Nüüdseks on harjumuseks kujunenud, et lähen alati Pirita äärde. Nimelt võtan bussi Metodisti kirikuni, kust saab mu marsruut alguse. Need pildid Tallinna panoraamist ongi tehtud kõndimise käigus. Paraku ei õnnestu mul juba mitu päeva fotikat enam tööle saada. Ehk ongi parem, siis saan keskenduda kõndimisele! Pean mainima, et iga kord mõjub mulle väga hästi - linnud, mere hingus, muutlik ilm, sõbralikud inimesed.
Linnud - seisatan tihti, et vaadelda parte ja luikesid. Tunnen mõned luiged juba ära, tean, kus paigus enamus aja näiteks üks pruun luik patseerib. Ja need pardid, nad liiguvad-magavad 96%-liselt kahekaupa. Ja nii armas on vaadata, kuidas nad oma erkoranzide jalakestega plätserdavad madalas vees ja kratsivad kõrvu. Nende vaatlemine on nii liigutav ja toob alati naeratuse näole.
Mere hingus - iga kord on erinev. Lihtsalt mõnus on tunda tuult paitamas su nägu ja kiskumas juukseid mütsi-kapuutsi alt välja. Jah tõesti, nii mõnigi kord on üsna korralik tuul väljas, kuid vaatepilt on see-eest võrratu; lained saavad kaugusest hoogu ning jõuavad sinuni laksudes-loksudes.
Muutlik ilm - kord sajab lund, kord sajab lörtsi, kord on unustamatu päikeseloojang, kord on kõrge sillerdav päikesepaiste, kord on ehmatav udu, kord on ühtlane hall. Eelmine nädalgi oli nii, et olin just tavapärast teelõiku lõpetamas, kui märkasin Soome poolt tulevat suurt halli udupilve, mis oli Tallinna vanalinna endasse haaramas. Viis sekundit hiljem, kui ümber pöörasin, oli too sama kauge udu minuni jõudnud ja ei näinud kaugemale kui 20 meetrit. Samas oli tuul tõusnud ja külmaks läks. Ei suutnud uskuda, kui kiiresti udu minuni jõudis, nagu imeväel.
Sõbralikud inimesed - tunnen tasapisi juba järjepidevad harrastajad nägupidi ära. Mõni nädal tagasi hakkas üks jalgrattur mulle vaikselt naeratama ja nüüd tõstab juba käe tervituseks üles ja tervitab mind valjul häälel. Mul aga tuleb alati naer peale, sest tema naeratuses puudub iga teine hammas ja tema olek on üldse natukene naljakas! Siis ükskord üks vanem proua oli nii viisakas, et möödaminnes lihtsalt ütles "How do you do?!", tõlkes ehk siis "Kuidas Teil läheb?". Üks õhtu hõikas mõne meetri kauguselt üks vanem meesterahvas, suure villase mütsi ja halli habemega, et kuhu mu suusad jäid?! Ma olin temas juba peaaegu möödunud ja kuna hääl oli nagunii ära, siis kehitasin ilmekalt vaid õlgu. See oli ka naljakas =) Siis üks kord kõndisin ka, üsna tuuline oli. Vastu tuli mulle noormees, kel oli sukeldumise kostüüm seljas, süst õlgadel ja aer käes. Tema viipas aeruga juba mõne meetri eest ning hüüdis "See on palju moodsam!" Eks ta ole, kepikõnnid vist süsta vastu ikka ei saa küll =P Arvutasin välja, et 31. jaanuarist 2009 olen kepikõnnil käinud umbes 25,5 tundi. Esimesed nädalad käisin vaid korra või nii, kuid viimased nädalad tihedamini. Nii, kuidas tervis lubab.
Nimelt võitlen siin põskkoopapõletikuga. Esimesed märgid olid kaks nädalat tagasi ja vahepeal läks isegi paremaks, kuid esmaspäevast alates on parem näopool päris valus. Täna öösel oli isegu silma pilgutamine valus, nii et olin suhteliselt mures. Homme lähen perearsti juurde, kuid kõik numbrid on väljastatud ning pean lootma elavale järjekorrale. Muretsesin veel täna õhtul apteegist veel mõned ravimid ning Otrivini nina lahti tegemiseks. Seda võib vaid 3 korda päevas kasutada, kuid hetkel tundub mõju hea, nina tegi lahti ja nüüd on lootust paremini magada. Selge see, et pean esmaspäevaks terveks saama, sest töö tahab tegemist =) Ainuke, mida ikka veel proovinud pole, on küüslauk. Soolaveega nina loputamine, looduslikut tabletid ja mitte-looduslikud, sidrun, mesi, taruvaik, keedetud munad põskedele, sooja auruga oimu-nina-põskede soojendamine on kõik järele proovitud.
Egas midagi, soovin kodustele kõike paremat ja saadan kallisid kõikidele pugulojustele, eriti oma kallile Annule! Loodan südamest, et teil kõigil, kes neid ridu loevad, on kõik hästi ja päike südames!
Kalli kalli!
Sunday, March 8
Imeilusat naistepäeva!
Jutu lisan hiljem, hetkel jõuan end vaid magama lohistada =)
Uute sissekanneteni!
Uute sissekanneteni!
Friday, February 20
Palju õnne meile!
Vaatasin täna televaatajana Libereci MM-i ja oh seda rõõmu - saimegi esimeseks tänu meie "suusatajate vanasse kaardiväesse" kuuluvale Andrus Veerpalule! Nõustun telekommentaatori Lembitu Kuuse kategoriseeringuga, et Andrus Veerpalu ja Jaak Mae moodustavad suustajate vana kaardiväe, kuna noortel pole veel seda kogemust kõrgete kohtade saavutamiseks. Rõõm oli kohe jälgida teleülekannet, sest siin Tallinnas oli imeilus päikeseline ilm ja käisin hommikul kepikõnnil Pirita ääres ning tunne oli juba enne võistluste jälgimist super. Jaak Mae oli samuti väga tubli, arvestades, et klassikadistantsid pole tema tugevaim külg.
Nii et mis muud kui õnne rõõmu päikest toredate saavutuste puhul ja tundke rõõmu pisikeste igapäevaste rõõmude üle! =)
Sunday, February 8
Maal
Sai üle pika aja maal käidud. Reedel läksin. Minu üllatuseks oli Anni isaga Tartusse mulle vastu tulnud. Pärast turul käimist sai kodutee ette võetud. Annu oli nii rõõmus, lausa naeris... kuid pika peale tuli maanteel sõites uni peale. Sõidu peal ta aga ei lama, vaid tukub püstijalu.
Õhtupoole käisin esimest korda üle.... vahest 7 aasta.. suusatamas, kodu põldude peal. Seal sai nähtud mitmete loomade jälgi lume peal. Pätu käis kõik see aeg minuga kaasas. Tegin kaks tiiru ümber Kanalataguse tiigi... Pätu püsib kannul, kuid arusaamatu pilk silmis, et mida sa tiirutad. Lasin siis sealt suurest mäest alla... Pätu kannul, keel juba vestil... lasin kolmandat korda mäest alla, Pätu oli koju ära läinud. Arusaadav, väiksele koerakesele ei mahtunud pähe, et miks ta koju juba ei lähe. Järgnesin talle üsna pea =)
Põllu peal pole ikka õige asi suustada, tunnetus kaob ära ja kunagi ei tea, mis mutimullahunnik peidab end. Eile kutsusin isa kaasa ja läksime Tartu Maratoni raja peale, Palule. Isa üritas suuski määrida küll, et mingisugunegi pidamine oleks, kuid eriti abi polnud. Esialgu tundus kõik nii raske, igale poole libisesid suusad ja mõne aja pärast hakkas lumi talla alla kinni jääma. Kuid tagasitulek... oi, see oli vahva! Praktiliselt terve aja ainult libises ilma hoogu lükkamata. See oli mõnus ja samas ka väsitav, sest jalalihased on üsna treenimata. Jõudsime auto juurde, siis tegin ettepaneku veel sõita, kuid mitte nii kaugele enam. Mõeldud, tehtud! Kui oleks siin Tallinnas ka lähedal hea rada ja lund, siis käiks mitu korda nädalas kindlasti suusatamas.
Mida veel tegin maal.... veel sai hästi palju heegeldatud, palju raamatut loetud. Bussi peal sai täna konkreetne raamat lõpetatud ka. Enne maalt lahkumist sai kook ka ahju pandud, nii et kui vanemad õhtul koju maabusid, said nad sel hea maitsta lasta. Eile küpsetasin pooliku forelli ohtra maitseainega. See tuli päris mõnusa mekiga, siinjuures tänud Killule hea mõtte eest! Eks ta ise teab, mis maitsest jutt on =P
Pärast ühe raamatuteseeria lugemist on järjekorras aga raamat "The Mozart Conspiracy" by Scott Mariani. Ootan selle raamatu aega, sest olen lugenud Mozarti biograafia, vaadanud filmi.
Praegu aga käib ETV-s Hedvig Hansoni kontsert, kus mängib ka Kristjan. Lõpetan patramise ja naudime head eesti muusikat!
Õhtupoole käisin esimest korda üle.... vahest 7 aasta.. suusatamas, kodu põldude peal. Seal sai nähtud mitmete loomade jälgi lume peal. Pätu käis kõik see aeg minuga kaasas. Tegin kaks tiiru ümber Kanalataguse tiigi... Pätu püsib kannul, kuid arusaamatu pilk silmis, et mida sa tiirutad. Lasin siis sealt suurest mäest alla... Pätu kannul, keel juba vestil... lasin kolmandat korda mäest alla, Pätu oli koju ära läinud. Arusaadav, väiksele koerakesele ei mahtunud pähe, et miks ta koju juba ei lähe. Järgnesin talle üsna pea =)
Põllu peal pole ikka õige asi suustada, tunnetus kaob ära ja kunagi ei tea, mis mutimullahunnik peidab end. Eile kutsusin isa kaasa ja läksime Tartu Maratoni raja peale, Palule. Isa üritas suuski määrida küll, et mingisugunegi pidamine oleks, kuid eriti abi polnud. Esialgu tundus kõik nii raske, igale poole libisesid suusad ja mõne aja pärast hakkas lumi talla alla kinni jääma. Kuid tagasitulek... oi, see oli vahva! Praktiliselt terve aja ainult libises ilma hoogu lükkamata. See oli mõnus ja samas ka väsitav, sest jalalihased on üsna treenimata. Jõudsime auto juurde, siis tegin ettepaneku veel sõita, kuid mitte nii kaugele enam. Mõeldud, tehtud! Kui oleks siin Tallinnas ka lähedal hea rada ja lund, siis käiks mitu korda nädalas kindlasti suusatamas.
Mida veel tegin maal.... veel sai hästi palju heegeldatud, palju raamatut loetud. Bussi peal sai täna konkreetne raamat lõpetatud ka. Enne maalt lahkumist sai kook ka ahju pandud, nii et kui vanemad õhtul koju maabusid, said nad sel hea maitsta lasta. Eile küpsetasin pooliku forelli ohtra maitseainega. See tuli päris mõnusa mekiga, siinjuures tänud Killule hea mõtte eest! Eks ta ise teab, mis maitsest jutt on =P
Pärast ühe raamatuteseeria lugemist on järjekorras aga raamat "The Mozart Conspiracy" by Scott Mariani. Ootan selle raamatu aega, sest olen lugenud Mozarti biograafia, vaadanud filmi.
Praegu aga käib ETV-s Hedvig Hansoni kontsert, kus mängib ka Kristjan. Lõpetan patramise ja naudime head eesti muusikat!
Thursday, February 5
Neljapäev
Hommikul oli mõnus ärgata, ei pidanud kella 7-ks hommikul tööl olema. Paar eelmist päeva on pea hell olnud, nii et nautisin mitte-kiirustamise tunnet. Tegin telku lahti ja nägin Terevisiooni korduse lõppu, kus oli Päevalehes uudis õpetajate palkate vähendamisest. Eile töö juures oli rahulikum õhk just seepärast, et üks õpetajatest kuulis uudisest, et õpetajate palk on tõstetud 8%. Ja nüüd täna esimese asjana kuulda uudist, et meie palku vähendatakse, tegi mind väga murelikuks. Võtsin siis online Päevalehe vastava artikli lahti, kuid see ei andnud ka konkreetset vastust. Eks näis, parem on praegu mitte ennetada ja oodata kindel uudis ära.
Vaatamata pilvisele ja sombusele ilmale tuli akna taha mul üks
linnuke peesitama. Piinlik küll, kuid ei teagi, kas tegemist oli kuldnokaga?
Hästi armas puhevil kollanokk-väikseke oli.
Siis käisin täna kepikõnnil Pirita ääres. Sõitsin trammiga Koidula peatusesse (enne Kadriorgu) ja sealt kõndisin Kadrioru Spordiklubi juurest algavale rajale, mis viib Viimsisse välja. Alguses oli tee jäine, siis pidin kummist otsikud keppidel otsast ära võtma, kuid lume-jäävabal teel panin need otsa tagasi, muidu on põrutus liiga suur ja kepid põrkuvad maapinnalt tagasi. Sedasi ei tule kõnnist midagi välja. Võtsin fotika ka kaasa ja läksin kuni Pirita Top Spa-ni välja, tehes mõned klõpsud. Kuna fotikas hakkas jukerdama (oletan, et patareid said jälle läbi), siis tagasiteel sain keskenduda ainult kõndimisele. Ahvatlusi, mida jäädvustada, oli mitmeid, kuid tehnika otsustas seekord tumm olla.
Siinkohal panen üles ka need vaated, mida kogesin tänasel teekonnal. Aga....hmmm....ma ei teagi veel, kuidas neid üles laadida sedasi, et pildid vahelduvad ise... uurin järgi =)
....aitäh, Killu!
Vaatamata pilvisele ja sombusele ilmale tuli akna taha mul üks
linnuke peesitama. Piinlik küll, kuid ei teagi, kas tegemist oli kuldnokaga?
Hästi armas puhevil kollanokk-väikseke oli.
Siis käisin täna kepikõnnil Pirita ääres. Sõitsin trammiga Koidula peatusesse (enne Kadriorgu) ja sealt kõndisin Kadrioru Spordiklubi juurest algavale rajale, mis viib Viimsisse välja. Alguses oli tee jäine, siis pidin kummist otsikud keppidel otsast ära võtma, kuid lume-jäävabal teel panin need otsa tagasi, muidu on põrutus liiga suur ja kepid põrkuvad maapinnalt tagasi. Sedasi ei tule kõnnist midagi välja. Võtsin fotika ka kaasa ja läksin kuni Pirita Top Spa-ni välja, tehes mõned klõpsud. Kuna fotikas hakkas jukerdama (oletan, et patareid said jälle läbi), siis tagasiteel sain keskenduda ainult kõndimisele. Ahvatlusi, mida jäädvustada, oli mitmeid, kuid tehnika otsustas seekord tumm olla.
Siinkohal panen üles ka need vaated, mida kogesin tänasel teekonnal. Aga....hmmm....ma ei teagi veel, kuidas neid üles laadida sedasi, et pildid vahelduvad ise... uurin järgi =)
....aitäh, Killu!
Tuesday, February 3
Teine
Sain just hakkama teise mäkerdusega. See võttis pool tundi aega. Arvan, et selliseid mäkerdusi tuleb mul veel kümneid-kümneid, enne kui midagi asjalikumat hakkab käe all kuju võtma =D. Varusin eile kunstipoest üht-teist, nii et kui tuhin peale tuleb, ei peaks vahenditest nii pea puudu tulema. Esialgu oli poes tunne nagu väikesel lapsel kommipoes... tuleb tunnistada, et ka nagu suurtel, eesotsas minuga.... kuid hea oleks säilitada kaine mõistus ja vähehaaval pihta hakata, õppida tundma erinevaid tehnikaid, materjale. Nagu öeldakse - suur tükk ajab suu lõhki... või kuidas see ütlus oligi?
Subscribe to:
Posts (Atom)
