Neljapäev

Hommikul oli mõnus ärgata, ei pidanud kella 7-ks hommikul tööl olema. Paar eelmist päeva on pea hell olnud, nii et nautisin mitte-kiirustamise tunnet. Tegin telku lahti ja nägin Terevisiooni korduse lõppu, kus oli Päevalehes uudis õpetajate palkate vähendamisest. Eile töö juures oli rahulikum õhk just seepärast, et üks õpetajatest kuulis uudisest, et õpetajate palk on tõstetud 8%. Ja nüüd täna esimese asjana kuulda uudist, et meie palku vähendatakse, tegi mind väga murelikuks. Võtsin siis online Päevalehe vastava artikli lahti, kuid see ei andnud ka konkreetset vastust. Eks näis, parem on praegu mitte ennetada ja oodata kindel uudis ära.



Vaatamata pilvisele ja sombusele ilmale tuli akna taha mul üks
linnuke peesitama. Piinlik küll, kuid ei teagi, kas tegemist oli kuldnokaga?
Hästi armas puhevil kollanokk-väikseke oli.


Siis käisin täna kepikõnnil Pirita ääres. Sõitsin trammiga Koidula peatusesse (enne Kadriorgu) ja sealt kõndisin Kadrioru Spordiklubi juurest algavale rajale, mis viib Viimsisse välja. Alguses oli tee jäine, siis pidin kummist otsikud keppidel otsast ära võtma, kuid lume-jäävabal teel panin need otsa tagasi, muidu on põrutus liiga suur ja kepid põrkuvad maapinnalt tagasi. Sedasi ei tule kõnnist midagi välja. Võtsin fotika ka kaasa ja läksin kuni Pirita Top Spa-ni välja, tehes mõned klõpsud. Kuna fotikas hakkas jukerdama (oletan, et patareid said jälle läbi), siis tagasiteel sain keskenduda ainult kõndimisele. Ahvatlusi, mida jäädvustada, oli mitmeid, kuid tehnika otsustas seekord tumm olla.
Siinkohal panen üles ka need vaated, mida kogesin tänasel teekonnal. Aga....hmmm....ma ei teagi veel, kuidas neid üles laadida sedasi, et pildid vahelduvad ise... uurin järgi =)
....aitäh, Killu!

Teine

Sain just hakkama teise mäkerdusega. See võttis pool tundi aega. Arvan, et selliseid mäkerdusi tuleb mul veel kümneid-kümneid, enne kui midagi asjalikumat hakkab käe all kuju võtma =D. Varusin eile kunstipoest üht-teist, nii et kui tuhin peale tuleb, ei peaks vahenditest nii pea puudu tulema. Esialgu oli poes tunne nagu väikesel lapsel kommipoes... tuleb tunnistada, et ka nagu suurtel, eesotsas minuga.... kuid hea oleks säilitada kaine mõistus ja vähehaaval pihta hakata, õppida tundma erinevaid tehnikaid, materjale. Nagu öeldakse - suur tükk ajab suu lõhki... või kuidas see ütlus oligi?

Kerda-pisik

Tahaks loota, et nakatusin lõppude lõpuks ka Kerda-pisikuga. Võtsin uuesti pliiatsi kätte üle...vähemalt 7 aasta. Proovin, vaatan, katsetan... siin siis essa katsetus. Ei proovinudki viimistleda, proportsioonid said nagunii veidi valed.

Kepikõnd

Nonii, siinkohal lühike ülesmärge, et sain täna õhtul uhkeks kõnnikeppide omanikuks. Esimene lühike tiiruke ka tehtud, kuid pärast 15-minutilist krõbedas talvekülmas viibimist hakkasid sõrmed külmetama, mistõttu keerasin otsa ringi kodu poole. Järgmine kord lähen labakinnastega. Kokku sai aga tubli pool tundi väljas oldud. Tunne oli väga hea, mis sellest et meenutasin alguses katkist robotit - ei saanud õiget rütmi kohe kätte, jalad-käed ei teinud koostööd, kuid need raskused said ületatud pärast paari üllatavat kiiret minutit. Siit ka väike soovitus kõigile alustajatele, et pange randmed tööle ja laske need lõdvaks, siis on hulga lihtsam! Eks see tule kõigil loomulikult harrastuse käigus ka =)
Ah et kus ma kõndimas käisin? Avastan esialgu kodukoha tänavaid, lähen Juurdeveo tänavalt Türi tänavale, kus on palju angaare, tööriistapoode ja ladusid. Jõuan Kalevi kommipoe juurde Pärnu mnt ääres, sealt võtan suuna Järve keskuse poole. Üks õhtu jalutasin niisama Järve keskuse juurde, see võttis vaid pool tundi aega. Õhtuti on rahulikum marsruuti ette võtta, siis ei sõida nii palju suuri kaubaautosid ja ei pea jäisel kõnniteel siblama. Kui homme aga on sama ilus ilm, siis lähen ehk juba päevasel ajal.
Ahjaa, keppide ostuga kaasnes ka naljakas vaheseik. Kepid käes, Viru keskuses bussi peale minekul tuli buss teismelisi lapsi täis. Viimasel hetkel jooksid ustest sisse veel kaks hevimetali stiilis noormeest, kes ehk olid vaevu 20-aastased. Üllataval kombel vajutas bussijuht kohe pärast uste kinniminekut gaasipedaali põhja ja Tivoli-tuur võis alata. Kes vähegi teab seda väikest tõusu Viru keskuse bussiterminalist välja ja pööret vasakule Viru tänava suunas, oskab ette kujutada seda tralli - jõudsin vaevu käetoest kinni hoida, et üldse kuidagi püsti püsida. Mõned väiksemad lendasid sõna otseses mõttes bussis ringi, õnnelikumad haarasid laes rippuvatest käehoidjatest. Need kaks rullnokka siis hõiskasidki, et vaat kus sattusime Tivolisse. Oh neil kiljumisi ja kisa, kuid see kõik oli nii uskumatu, et võttis ka mul suu naerumuigele... =P

Uus link: Siirad ütlemised

Lisasin uue lingi, kus panen kirja huvitavad ütlemised 2-aastaste laste poolt. Kasutan varjunimesid nagu Milvi, Ardo jt (Milvi ütlemised on alati ühe lapse poolt, Ardo omad samuti kindla lapse poolt). Seda selleks, et meelest ära ei läheks ja paberimajandust oleks mõttetu pidada. Ei tea praegu, kuidas hakkan kirjutama siia, kujutan ette ühte linki, mis viib leheküljele, kuhu lisan aeg-ajalt uusi ütlemisi. Kuna praegu on minu blogi suhteliselt tühi, siis ei vaeva pead selle kallal hetkel. Mõnusat ajaviidet!

Natukene nalja

Õpetaja ütleb emakeeletunnis Jukule: "Moodusta üks lause."
"Hobune veab vankrit," vastab Juku.
"Tubli. Ja nüüd ütle see lause käskivas kõneviisis."
"Nõõ!"

Nohhadi noi

Tali käes, nohu taga =) Umbes sedasi võtsin selle aasta esimese lume vastu. Teisipäeva hommikul kell 6 ärgates olid esimesed lumesademed Tallinnas maas ja siis oli esimest korda kurk mul valus. Too päev oli väga kehv olla, pea käis ringi, pidev nuuskamine, silmade valulikkus, kuid hääl oli mul alles. Eks teisipäevane päev tööl jääb ka kauaks meelde osalt enesetunde pärast. Kolmapäev möödus samamoodi, siiski rohkema nuuskamise ja pearinglusega, -valuga. Lisaks oli tööl koosolek, kus pidin tõestama, et tõesti tunnen end halvasti ja ei taha teist õpetajat asendada, kuna ei taha jääda kopsupõletikku, mis on siin liikvel. Täna ja eile on lümfisõlmed kurgus paistes, nina kinni enamus aega.

Miks ma üldse sellest kirjutan?

Sellepärast, et avastasin esmakordselt väikese asja, mis pakub leevendust kinnisele ninale ning ajab kollid ninast korraks välja. See on mäesoola vesi, millega tuleb nina loputada. Selleks on spetsiaalne kann, kuhu panna pakike soola leige (pigem soojema) veega. Ma algul ei uskunud kui pead kallutades lasta vett nina ühte poolde, et siis teisest välja tuleb. Aga tulebki! Alguses oli tunne nagu ujulas, kui läheb vesi ninast-kurgust-kõrvust sisse, kuid pärast on umbes tunnike kergem hingata. Teen seda kõigi nende aspiriini joomiste, kurgupastillide lutsutamiste ja tee kõrvale hommikul ja õhtul, et natukenegi inimlik olemine oleks =) Kardan natukene, kas saan järgmise nädala teisipäevaks terveks, mil tööle lähen, kuid püüan mitte mõelda selle peale ja terveks saada!

Olingi imestanud, et pidasin paar nädalat vastu tavapärast nohuga, mis alati on, samal ajal kui paljud lapsed mu ümber pidevalt haiged olid ja mina nende ninasid pühkisin. Ega seda ka ei mäletagi, millal viimati olin palavikus ja suuresti taskuräti sõltuvuses.