Palju õnne meile!

Vaatasin täna televaatajana Libereci MM-i ja oh seda rõõmu - saimegi esimeseks tänu meie "suusatajate vanasse kaardiväesse" kuuluvale Andrus Veerpalule! Nõustun telekommentaatori Lembitu Kuuse kategoriseeringuga, et Andrus Veerpalu ja Jaak Mae moodustavad suustajate vana kaardiväe, kuna noortel pole veel seda kogemust kõrgete kohtade saavutamiseks. Rõõm oli kohe jälgida teleülekannet, sest siin Tallinnas oli imeilus päikeseline ilm ja käisin hommikul kepikõnnil Pirita ääres ning tunne oli juba enne võistluste jälgimist super. Jaak Mae oli samuti väga tubli, arvestades, et klassikadistantsid pole tema tugevaim külg.

Nii et mis muud kui õnne rõõmu päikest toredate saavutuste puhul ja tundke rõõmu pisikeste igapäevaste rõõmude üle! =)

Maal

Sai üle pika aja maal käidud. Reedel läksin. Minu üllatuseks oli Anni isaga Tartusse mulle vastu tulnud. Pärast turul käimist sai kodutee ette võetud. Annu oli nii rõõmus, lausa naeris... kuid pika peale tuli maanteel sõites uni peale. Sõidu peal ta aga ei lama, vaid tukub püstijalu.

Õhtupoole käisin esimest korda üle.... vahest 7 aasta.. suusatamas, kodu põldude peal. Seal sai nähtud mitmete loomade jälgi lume peal. Pätu käis kõik see aeg minuga kaasas. Tegin kaks tiiru ümber Kanalataguse tiigi... Pätu püsib kannul, kuid arusaamatu pilk silmis, et mida sa tiirutad. Lasin siis sealt suurest mäest alla... Pätu kannul, keel juba vestil... lasin kolmandat korda mäest alla, Pätu oli koju ära läinud. Arusaadav, väiksele koerakesele ei mahtunud pähe, et miks ta koju juba ei lähe. Järgnesin talle üsna pea =)
Põllu peal pole ikka õige asi suustada, tunnetus kaob ära ja kunagi ei tea, mis mutimullahunnik peidab end. Eile kutsusin isa kaasa ja läksime Tartu Maratoni raja peale, Palule. Isa üritas suuski määrida küll, et mingisugunegi pidamine oleks, kuid eriti abi polnud. Esialgu tundus kõik nii raske, igale poole libisesid suusad ja mõne aja pärast hakkas lumi talla alla kinni jääma. Kuid tagasitulek... oi, see oli vahva! Praktiliselt terve aja ainult libises ilma hoogu lükkamata. See oli mõnus ja samas ka väsitav, sest jalalihased on üsna treenimata. Jõudsime auto juurde, siis tegin ettepaneku veel sõita, kuid mitte nii kaugele enam. Mõeldud, tehtud! Kui oleks siin Tallinnas ka lähedal hea rada ja lund, siis käiks mitu korda nädalas kindlasti suusatamas.

Mida veel tegin maal.... veel sai hästi palju heegeldatud, palju raamatut loetud. Bussi peal sai täna konkreetne raamat lõpetatud ka. Enne maalt lahkumist sai kook ka ahju pandud, nii et kui vanemad õhtul koju maabusid, said nad sel hea maitsta lasta. Eile küpsetasin pooliku forelli ohtra maitseainega. See tuli päris mõnusa mekiga, siinjuures tänud Killule hea mõtte eest! Eks ta ise teab, mis maitsest jutt on =P
Pärast ühe raamatuteseeria lugemist on järjekorras aga raamat "The Mozart Conspiracy" by Scott Mariani. Ootan selle raamatu aega, sest olen lugenud Mozarti biograafia, vaadanud filmi.

Praegu aga käib ETV-s Hedvig Hansoni kontsert, kus mängib ka Kristjan. Lõpetan patramise ja naudime head eesti muusikat!

Neljapäev

Hommikul oli mõnus ärgata, ei pidanud kella 7-ks hommikul tööl olema. Paar eelmist päeva on pea hell olnud, nii et nautisin mitte-kiirustamise tunnet. Tegin telku lahti ja nägin Terevisiooni korduse lõppu, kus oli Päevalehes uudis õpetajate palkate vähendamisest. Eile töö juures oli rahulikum õhk just seepärast, et üks õpetajatest kuulis uudisest, et õpetajate palk on tõstetud 8%. Ja nüüd täna esimese asjana kuulda uudist, et meie palku vähendatakse, tegi mind väga murelikuks. Võtsin siis online Päevalehe vastava artikli lahti, kuid see ei andnud ka konkreetset vastust. Eks näis, parem on praegu mitte ennetada ja oodata kindel uudis ära.



Vaatamata pilvisele ja sombusele ilmale tuli akna taha mul üks
linnuke peesitama. Piinlik küll, kuid ei teagi, kas tegemist oli kuldnokaga?
Hästi armas puhevil kollanokk-väikseke oli.


Siis käisin täna kepikõnnil Pirita ääres. Sõitsin trammiga Koidula peatusesse (enne Kadriorgu) ja sealt kõndisin Kadrioru Spordiklubi juurest algavale rajale, mis viib Viimsisse välja. Alguses oli tee jäine, siis pidin kummist otsikud keppidel otsast ära võtma, kuid lume-jäävabal teel panin need otsa tagasi, muidu on põrutus liiga suur ja kepid põrkuvad maapinnalt tagasi. Sedasi ei tule kõnnist midagi välja. Võtsin fotika ka kaasa ja läksin kuni Pirita Top Spa-ni välja, tehes mõned klõpsud. Kuna fotikas hakkas jukerdama (oletan, et patareid said jälle läbi), siis tagasiteel sain keskenduda ainult kõndimisele. Ahvatlusi, mida jäädvustada, oli mitmeid, kuid tehnika otsustas seekord tumm olla.
Siinkohal panen üles ka need vaated, mida kogesin tänasel teekonnal. Aga....hmmm....ma ei teagi veel, kuidas neid üles laadida sedasi, et pildid vahelduvad ise... uurin järgi =)
....aitäh, Killu!

Teine

Sain just hakkama teise mäkerdusega. See võttis pool tundi aega. Arvan, et selliseid mäkerdusi tuleb mul veel kümneid-kümneid, enne kui midagi asjalikumat hakkab käe all kuju võtma =D. Varusin eile kunstipoest üht-teist, nii et kui tuhin peale tuleb, ei peaks vahenditest nii pea puudu tulema. Esialgu oli poes tunne nagu väikesel lapsel kommipoes... tuleb tunnistada, et ka nagu suurtel, eesotsas minuga.... kuid hea oleks säilitada kaine mõistus ja vähehaaval pihta hakata, õppida tundma erinevaid tehnikaid, materjale. Nagu öeldakse - suur tükk ajab suu lõhki... või kuidas see ütlus oligi?

Kerda-pisik

Tahaks loota, et nakatusin lõppude lõpuks ka Kerda-pisikuga. Võtsin uuesti pliiatsi kätte üle...vähemalt 7 aasta. Proovin, vaatan, katsetan... siin siis essa katsetus. Ei proovinudki viimistleda, proportsioonid said nagunii veidi valed.